Läheb mööda teed. Otsib. Läheb alul areldi, siis läheb julgemaks. Julgeb teelt äragi astuda. Vaatab, mis mujal toimub. Püüab omaks võtta mujal toimuvat. Kogeb kõiksugust, ka valusaid ja väga valusaid hetki, mis hinge puruks rebivad. Armastust muidugi kah. Pärast läheb jälle üle. Pikkamööda läheb paremaks. Parem on siis, kui valu hakkab ära minema. Et mitte tuimaks muutuda, otsib edasi. Hakkab uudishimutsema, sest ju ei teagi, mida otsib. Vaatab igale poole, äkki on! Proovib dialoogidesse astuda, proovib ise hakkama saada. Otsib tuge minevikust, lapsepõlvest, juurtest.
Eks elu surub vahel nii kokku, et käib pauk. Ei sa pääse! Pärast püüab tükid kokku korjata ja edasi teha. Püüab üle olla sellest, et keegi kogu aeg mängib lapaduud. Näitab, et saab iseendaga kah oldud! Meeldib vähemalt iseendale palju rohkem.
Aeg tiksub ja haagib aastad omale sappa. Sinu ka. Lõpuks ikka kõik lähevad ühtemoodi, ühte kohta. Sinna kust me tulime.
Kust me tulime?

-Lauri Saatpalu