Esiteks, pole ma kunagi elus üksi linnaliinibussiga sõitnud (üks kord sõitsin Tartus, aga seda hästi ei mäleta niiet pole olnud) . Täna oli linnaliinibussisüütusekaotus. Ootasin siis bussi kuskil nurga peal kus pidavat peale saama, esimese bussi peale ei saanud, teise peale ka mitte, siis sain aru, et peab kätega vehkima ja üles-alla hüppama, et buss peatuks. Kiire taibuga olen. Sain siis kolmanda bussi peale. Vahtisin pingsalt aknast välja üritades aru saada kus olen. Kõik tänavad on täpselt samasugused, teadsin enam-vähem milline see koht on kus ma maha pean hüppama, bussipeatusi kui selliseid ju ei ole ja pead ise maha hüppama poole sõidu pealt kui õiges kohas oled. Kui avastasin, et upsi, oleme linnast välja jõudnud, siis läksin bussjuhi juurde ja küsisin "do you speak english? ingles? " muidugi mitte, issand, kui loll küsimus... Missioon oli tegelikult läbi teha see marsruut mida ma iga päev hakkan sõitma, et kooli minna. Niiet ütlesin bussijuhile lihtsalt Colegio Ambato. Ja jumal tänatud peale 1h sõitmist jõudsingi sinna lõpuks. Missioon ikkagi nurjus, sest cmon, ma ei saa sõita iga päev kooli tund aega... Aga vähemalt jõudsin kohale. Jalutasin siis seal kooli ümbruses, uudistasin niisama, käisin poes ja siis järgmise bussi peale, et koju tagasi minna. Bussisõit maksab 25 senti (koolivormiga 10), andsin USA 25 sendise ja see käis terve bussitäie rahva käest läbi, kõik uudistasid seda, veider. Siis passisin jälle pingsalt aknast, et oma peatust (mis peatust?) maha ei magaks ja jõudsingi koju, jesssss.
Täna hommikul oli üks korralik möödalaskmine ka minu poolt, nimelt, mu esimene pakk seda vastikut lahustuvat kohvilürri mida nad siin joovad sai otsa. Kallasin viimase puru põhjast piima sisse (nad joovad siin kohvi nii, et soe piim ja lahustuv kohvi sisse ja ongi vsjo, mittemeeldiv) ja siis avastasin, et kohvipaki taha on kirjutatud "sin cafeina".....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar